Viimastel aastakümnetel on keskkonnavaldkonna visioonid ja strateegiad keskendunud järjest enam jätkusuutlikule arengule, kliimamuutuste pidurdamisele ning inimtegevuse keskkonnamõju vähendamisele. Jätkusuutlik areng tähendab sellist ühiskondlikku ja majanduslikku edasiminekut, mis rahuldab praeguste põlvkondade vajadused, kahjustamata tulevaste põlvkondade võimalusi oma vajaduste täitmiseks. See hõlmab tasakaalu leidmist majanduskasvu, sotsiaalse heaolu ja keskkonnakaitse vahel.
Maailm seisab silmitsi mitmete omavahel põimunud keskkonnakriisidega – kliimasoojenemine, elurikkuse kiire kahanemine, loodusvarade ülekasutus ning saastetasemete kasv mõjutavad nii loodust kui ka inimeste elukvaliteeti. Jätkusuutlik areng eeldab, et majandustegevus toimuks loodusressursside taastumisvõime piires ning et ühiskond panustaks ringmajanduse põhimõtete rakendamisse, taastuvenergia kasutamisse ja vastutustundlikku tarbimisse.
Vastusena neile probleemidele kujundatakse nii rahvusvahelisel kui ka riiklikul tasandil ambitsioonikaid keskkonnapoliitikaid, mille sihiks on muuta ühiskonna areng trajektoorilt “kasv igal juhul” suunaks “elu kvaliteedi ja looduse tasakaal”, kus majandus- ja sotsiaalsed otsused lähtuvad pikaajalisest jätkusuutlikkusest, mitte pelgalt lühiajalisest kasumist.
1. Jätkusuutlik areng ja kliimaneutraalsuse saavutamine
Üks keskkonnateemade keskseid eesmärke on saavutada kliimaneutraalsus – olukord, kus kasvuhoonegaaside netoheide on null. Selle saavutamiseks tuleb kas heitkoguseid vähendada või neid siduda, näiteks metsade ja teiste süsinikusidujate kaudu.
Pariisi kliimakokkuleppe (2015) raames on maailma riigid lubanud hoida globaalset soojenemist alla 2 °C võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega, püüdes võimalusel piirduda 1,5 °C-ga. See nõuab laiaulatuslikke muutusi kogu majanduses: energiasüsteemide ümberkujundamist, puhtale transpordile üleminekut, tööstuse dekarboniseerimist ning põllumajanduse ja metsanduse ümberkorraldamist kestlikumaks.
Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks saada aastaks 2050 maailma esimeseks kliimaneutraalseks majanduspiirkonnaks. Selleks on EL rakendanud “Euroopa roheleppe” (European Green Deal), mis hõlmab meetmeid alates energiatõhususest ja ringmajandusest kuni roheliste investeeringute edendamiseni. Eesti kliimapoliitika järgib seda kurssi ning näeb aastaks 2050 ette kliimaneutraalset, teadmistepõhist ühiskonda, kus inimesed elavad terves ja mitmekesises looduslikus keskkonnas.
Kliimaneutraalsuse poole liikumine tähendab Eestis muu hulgas:
-
taastuvenergia laialdast kasutuselevõttu (tuul, päike, bioenergia),
-
hoonete massilist renoveerimist ja energiatõhususe tõstmist,
-
targemate energiasüsteemide ja energiasalvestustehnoloogiate arendamist,
-
võimalikku tuumaenergia kasutuselevõttu tulevikus, nt väikeste modulaarreaktorite näol.
2. Taastuvenergia ja energiasüsteemi ümberkujundamine
Energiasüsteemide ümberkujundamine on kliimapoliitika alustala. Tänane sõltuvus fossiilkütustest (nafta, kivisüsi, maagaas) tuleb asendada puhaste ja taastuvate energiaallikatega. See mitte ainult ei vähenda kasvuhoonegaaside heidet, vaid parandab ka õhukvaliteeti, loob uusi töökohti ning suurendab energiajulgeolekut.
Tulevikus nähakse energiatootmist hajusana – lisaks suurtele energiatootjatele toodavad elektrit üha enam ka kodumajapidamised ja väikeettevõtted. Prosumer’id ehk tarbijad-tootjad saavad energiasüsteemi osaks oma päikesepaneelide (huvitav tehnoloogia on ka päikese(kile)paneel), väiketuulikute (üks uurimustöö 2014.ndast aastast väiketuulikutest) ja akupankade abil. Lisaks kasvab vesiniku kui puhta energia kandja tähtsus, eriti transpordisektoris ja tööstuses.
Eesti strateegilised sammud hõlmavad:
-
meretuuleparkide rajamist (nt Liivi laht),
-
päikeseenergia võimsuste kasvu toetamist,
-
põlevkivielektri järkjärgulist sulgemist ja ümberkorraldamist,
-
salvestustehnoloogiate (nt akupargid, vesinik) arendamist.
3. Ringmajandus ja ressursitõhusus
Traditsiooniline lineaarne majandusmudel – “võta, tooda, tarbi, viska ära”. Selline mõtteviis kahjustab, risustab ja raiskab. Selle asemel kujundatakse majandus ümber nii, et materjalide kasutustsükkel oleks võimalikult kauakestev.
Ringmajandus tähendab:
-
toodete disainimist nii, et neid saaks parandada, taaskasutada ja ümber töödelda,
-
jäätmetekke vähendamist,
-
biojäätmete väärindamist (nt kompost, biogaas),
-
vastutustundlikke ärimudeleid, kus tooted ei kuulu mitte tingimata omandamisele, vaid rendile (nt rõivaste või tehnikaseadmete jagamismajandus. Näiteks võiks ühistul olla ühine tööriistakast),
-
ressursitõhusust vee, energia ja materjalide kasutamises.
Euroopa Liidu ringmajanduse tegevuskava (Circular Economy Action Plan) on aluseks ka Eesti algatustele, mis hõlmavad:
-
keskkonnahariduse ja teadlikkuse tõstmist,
-
roheinnovatsiooni ja teadus-arenduse toetamist,
-
ringmajandusele suunatud ettevõtluse (nt rohe-startup’id) soodustamist.
4. Elurikkuse kaitse ja ökosüsteemide taastamine
Elurikkus ehk liikide ja ökosüsteemide mitmekesisus on looduskeskkonna tervise mõõdupuu. Selle säilimine tagab toidujulgeoleku, looduslike ainete ringluse, kliimaregulatsiooni ja mitmed muud looduse pakutavad hüved.
Kahjuks on viimase sajandi jooksul inimtegevuse surve all kadunud sadu liike ja degradeerunud ulatuslikud ökosüsteemid. Globaalne vastus on Kunming-Montreali elurikkuse raamistik, mis seab sihiks:
-
kaitsta 30% maismaast ja 30% merest aastaks 2030,
-
taastada hävinud või kahjustatud looduskooslusi,
-
pidurdada invasiivsete liikide levikut ning reostust.
Eesti looduskaitse arengukava näeb ette:
-
liigikaitset haruldaste liikide puhul (nt lendorav, merikotkas),
-
säästlikku metsandust (nt lageraie vähendamine, elupaikade kaitse),
-
mahepõllumajanduse ja mitmekesise maastikupildi edendamist,
-
loodushoidlikku ruumiplaneerimist, kus inimtegevus arvestab looduskeskkonna terviklikkusega.
5. Muutused ühiskonnas ja elustiilides
Kliimaneutraalsuse ja kestliku arengu poole liikumine ei tähenda ainult tehnoloogilisi või majanduslikke ümberkorraldusi – see mõjutab otseselt ka inimeste eluviise, väärtusi ja tarbimisharjumusi.
Olulised muutused hõlmavad:
-
liikuvust: suureneb jalgratta- ja jalgsiteede roll, elektri- ja vesinikusõidukite levik, eelistatakse ühistransporti;
-
toitumist: kasvab huvi taimse toidu vastu, väheneb toiduraiskamine, toetatakse kohalikku ja hooajalist toodangut;
-
tarbimist: muutub teadlikumaks, rõhk on kvaliteedil, kestvusel ja vajaduspõhisusel;
-
tööturgu ja haridust: tekivad uued rohetöö- ja -oskused, vajatakse ümberõpet ja elukestvat õppimist.
6. Tulevikuvaade: rohepöörde võimalused ja ühiskondlik tugi
Kuigi rohepööre võib alguses tunduda kulukas või keeruline, pakub see tegelikult hulgaliselt uusi võimalusi. See loob eelise ettevõtetele, kes suudavad kohaneda ja pakkuda uusi, kestlikke tooteid või teenuseid. Tõuseb vajadus rohetehnoloogia, keskkonnajuhtimise, kliimateaduse ja rohepoliitika ekspertide järele.
Eesti strateegiline visioon “Kliimaneutraalne Eesti 2050” ei käsitle rohelist üleminekut mitte pelgalt keskkonnakaitselise kohustusena, vaid ka kui majandusliku ja ühiskondliku uuendusvõime allikat. See lähenemine rõhutab, et kestlik areng on tee tervislikuma, õiglasema ja vastupidavama ühiskonna suunas.
